10 veebruar 2018

katseaeg riigikogulastele

Riigikogulaste arv, suhtes meie rahvaarvuga on hetkel kergelt tasakaalust väljas. Aga see pole suurem probleem. Probleem on see, et valitute sekka satub inimesi, kes oma uues ametis leiavad end kui võõrast kohast. Hea meelega kandideeriks küll uuele kohale, ent ei saa, kuldsed käerauad ei luba. Tõsi ta on; kui paljud meist annaksid käest koha, kus ei pea muffigi tegema, ent kordades üle keskmise palga järgmised neli aastat kontole tiksumas.

Teen siinkohal ettepaneku kordusvalimisteks, täpsemalt siis parimate kinnitamiseks. Ütleme nii, et peale valimisi on meil 101 inimest, kes ametisse asuvad. Anname neile 100 päeva, see on kolm kuud ehk kvartal. Selle ajaga peaks ju jõudma uude ametisse sisse elada ja oma tegusid näidata. Ja siis teeks kordusvalimised; selle vahega, et me ei vali uusi, aga anname punkte valitutele. Ja 10 vähim punkte omanud kandidaati lahkuvad ametist, jääb 91.

Probleem selle ettevõtmise puhul oleks küll see, et selle katseaja jooksul ei võeta ette ühtegi ebapopulaarset (ent pikas perspektiivis vajalikku) reformi, aga siiski, kuidagi nad ju peaks oma kasulikkust tõestama.

seega, debatt on avatud

08 veebruar 2018

Eesti 100 vs. Elon Musk

Paari nädala pärast tähistab Eesti rahvas oma riigi sünnipäeva, ilusat sadat. Mainisin seda tõsiasja ka ühele tuttavale Indiast, ning jäin siis sealsamas mõtlema, et kaunikesti kahvatu see number suure India kõrval. Aga see number pole kahvatu sugugi, arvestades sellega, mida oleme rahvana siiamaani korda saatnud.

Kui tarvis välismaalasele muljet avaldada, siis mainime kindlasti ära selle, et paberile me allkirju ei kirjuta - me pühime sellega tagumikku. Ja kui herr Putinil peaks tekkima kiusatus Eestimaad väevõimuga ära võtta, siis me korraldame lauluvõistluse; kes laulab paremini, on võitja. Selline lihtne rahvas.

Kuigi ma oma blogis muud ei tee, kui virisen miski järjekordse jampsi üle, mida mingid mardisandid suust välja ajavad, siis tegelikult olen ma väga rahul ja õnnelik meie riigi käekäigu ja olukorra üle. Kuigi jah, palju on veel teha. 

Olgu siinkohal mainitud meie laste vaeslapselik seisus. Paljudel noortel paaridel pole endiselt julgust sugu teha. Kui isegi Jumal laseb lastel kannatada, siis eestlane mitte - ta lihtsalt ei soeta neid. Siit ka otsene vihje meie uuele põlvkonnale, kes tänasel päeval veel teismelise ea raskustega maadleb. Pisut veel ja Eesti on teie oma, teie käsutada. Teie valite ja olete valitavad. Pean kahjutundega tunnistama, et me pole suutnud teile luua riiki, millest ise unistasime. Kartulikoori lubasime, see sai täidetud.

Et tuua selle nukravõitu teadmise kõrvale miskit rõõmsat, tahan rääkida millestki, mis jätab varju nii meie ID kaardi kui Laulva Revolutsiooni, rääkimata Mitte Kuhugi Rändavast Rahnust. See miski on meile tuttav aastast 2008. Üks lihtne Eesti mees, Rainer Nõlvak, käis sõprade seltsis välja mõtte, et mis oleks kui koristaks kogu Eesti prahi ära ühe päevaga. Mõttel oli jumet ja et eestlasi see maas vedelev sodi juba mõnda aega häirinud oli, liitus aktsiooniga teisigi kodanikke. Miski umbes 50 000. Üheskoos koristati ära 10 000 tonni prügi. Beat that.

Tulemus äratas ka mujal maailmas tähelepanu, ning ei läinudki palju, kus eeskuju hakati järgima. Aasta aastalt riikide ning osavõtjate arv kasvas. 

Selle ettevõtmise tipphetke saame näha üsna peatselt, juba sel sügisel, 15. septembril. Siis liitub sellega kogu maailm. Praeguseks on kirja pannud ennast üle saja riigi, ühes 20 miljoni inimesega. 

Et mida see Elon Musk seal pealkirjas teeb? Seda, et äsja elas terve maailm kaasa Suurele Päevale, mil inimkond kolib maa pealt minema, kuna see on täis situtud. Loo irooniana toimetatakse Marsile esimese asjana pisut prügi. Tule taevas appi.


06 veebruar 2018

ükskord algab aega

"Aga ükskord algab aega, kus kõik piirud kahel otsal lausa lähvad lõkendama; lausa tuleleeki lõikab käe kaljukammitsasta – küll siis Kalev jõuab koju oma lastel' õnne tooma, Eesti põlve uueks looma".
Meie vennad Soomest, on siia panustanud nii mõndagi raha. Muuhulgas firmasse, mille toodangu üle lausa rahvuslikku uhkust oleme tundnud - Rakvere Lihakombinaat. Tõsi ta on, selle firma toodangu valikut, kvaliteeti ja selle suhet hinda on raske lüüa ükskõik millisel konkurendil. 

Ometigi, kõik pole nii lill. Selle firma töötajad väidavad, et neile ei maksta nende panustatud pingutustele vastavat palka. Firma juhtkond seevastu ütleb, et mida te kurdate, teile makstakse Eesti parimat. Lisaks boonused, perepäevad, firmapäevad, massöörid ja ohtrad kiidukõned. Eesti mees aga kangesti kahtlev kiidukõnede asjus - kõhtu see ei täida ju.

Eesti mehed seega, võtsid südame rindu ja otsustasid üheskoos, et rohkem tööd ei tee. Kannatagu see firma juhtkond ja omanikud, küllap nad siis mõistuse pähe võtavad. Õnnetuseks neile, pole nende tööandjad eilased - neid streike nähtud Soomemaal ennegi. Ega nad enne suvatse liigutada, kui asi tõsine pole. 

Asi muutub tõsiseks siis, kui Eesti mehed hakkavad imestama, miks küll ometi, sama liigutuse eest Soomes makstakse 7.50, Eestis aga üksnes 3.50 (numbrid võetud laest, tunde järgi).

Ja veel tõsisemaks muutub asi siis, kui Eesti rahvas Rakvere Lihakombinaadi toodangut enam osta ei taha, olgugi see maitsev kui tahes. Eesti Jonn, ütleme nii.

Seega, vennad soomest, teeme sellise diili, et kotime muid, aga mitte vendi. Vastasel korral me läheme tülli, hoolimata teie panustatud miljonitest. 

Ma mõistan, üürihinnad ja kommunaalmaksed on erinevad. Sellegipoolest, lubage mul küsida, kas tõesti peab soomlane nädal enne palgapäeva üksnes maitseainetega vürtsitet makaroni sööma, või on tal rohkemat varuks. 

Mis ma palun, on mõistmist, et eestlase pühendatud tund on sama väärtuslik nagu soomlase oma; eestlase tõstetud kilogramm sama mis soomes; ja eestlase seljavalju, pole väiksem soomlase omast. 

Ja ühes sellega, ja viimaseks.. palun lõpetada juhtide premeerimine sellega, kui palju nad on suutnud kokku hoida tööjõukulult.

01 veebruar 2018

Vürst Ozzy unenägu

Elanud kord vürst Ozzy. Tema rahvas oli küll igati kiiduväärt, ent pruukis liialt vägijooki. Vägijook tegi rahva rumalamaks ja jõuetumaks. Sinised esmaspäevad, maksahaigused ja katkisõidetud autod pärssisid riigi arengut.  Ozzy sai pahaseks.

Keset oma pahameelt nägi Ozzy kord unes, et tema rahvas kõik kaine, üldse viina ei joo. Ja et elu lill siis. Ozzy pikalt ei mõtelnd, viina ära keelas - see, see kurjam ongi. 

Ozzil oli teinegi mure. Et vaesem rahvas liiga vaene. Kui üüri maksab, siis sööb rääbuskit. Ja kui vorsti sööb, siis ei jaksa üüri maksta. 

"Nüüd siis tehtagu nii, et vaesem rahvas viina ei joo, vaid saagu kõhu täis selle arvelt, mida rikkamad ära kulutavad."

Kuidas lugu lõppes, pole teada.

22 jaanuar 2018

kanakari, tõepoolest

Olla olnud üks mees, Ojasoo nimeline, vägevasti õnnistet andidega Jumala enda poolt. Paraku see mees ei andnud endale aru, et hei, olgugi sa ärritunud, luba on sul väljenduda üksnes verbaalselt. Paraku läks ta oma seisukohta selgitama füüsiliselt.. naisterahva kallal. 

Oleks ta siis meesterahvast kolkima läinud - oh ei, naisterahvast. Ja nagu me kõik teame, on naisterahvas nõrgem osapool. Sestap ka nende vahendid probleemide lahendamisel. Esiteks: mees on süüdi. No kuidas teisiti, ei saa ju olla. Ja mis jääb nõrgukesel naisterahval üle - ikka häält tõsta. Ja uuesti ja uuesti. 

Ojasoo, va nõrk mees, tüdinedes sellest kaeblemisest, otsustas teema rusika jõul lõpetada. On ikka nõrk mees, kõik ta suudab, aga naise vingumist mitte.

Ühiskond, avastades, mis juhtunud on, ei jaganud just ülemäära kiitust Ojasoole - ikkagist nõrk mees, oleks pidanud endaks jääma. Rahulikuks noh; härrasmehelikuks. 

Asjaolu, et üks meie ministritest asjassepuutuvat seltskonda kanakarjaks nimetas, pean ma tööõnnetuseks, ega tunne kaasa ka selle tagajärgede üle. Mis on lubatud härjale, pole lubatud Zeusile.

Kui nüüd lõpuni aus olla, siis ei teadnud ma mingist teatrietendusest siiamaani. Ja nüüd kus ma tean, väga ei koti. Olgu Ojasoo või ilma temata; minu elule see oluliselt midagi ei lisa ega ära ei võta. 

Küll aga on mul alust arvata, et mõndagi jääb hoomamata neil, kes isiklike tundmuste asemel karjaga koos kaagutanud. 

03 jaanuar 2018

Varro ei üllata jälle

Aastal 1844 rajati ühendus YMCA (Young Men's Christian Association). Eesti keeles siis 'Noorte Kristlike Meeste Ühendus'. Ühenduse eesmärgid ning tegevus oli puhtalt kristlik. Üheskoos tehti sporti, mängiti palli, käidi ujumas, kuniks selleni välja, et mehed käisid saunas koos puhta alasti. Tegu oli igati ontlike meestega - kurja ei tehtud, pigem tegeleti heategevusega. Aga jah, mehed saunas alasti???

Nõnna siis aastal 1978 grupp nimega Village People üllitas loo, mis segastel asjaoludel pervoderastide hümniks on kujunenud. Loogika hajub ilmselt kaugesse ajalukku, et kuidas ometi, noored, nägusad, tervisest ja elujõust pakatavad mehed endale ometi naist pole leidnud. Järelikult on nad peded.

Laulu sõnad räägivad sellest, et kui noor mees tunneb ennast uues linnas kehvasti, siis pole hullu; teda oodatakse kohas nimega YMCA. Et seal saab süüa ning ennast puhtakski kasida. Ja et saab hängida koos teiste kuttidega, teha mis tahab ja üldse oma elu unistused teoks teha. Üks salm räägib ka sellest, et eneseuhkus tuleb maha panna, ja et ükski mees ei saavuta eesmärke üksi tegutsedes.



Ärapanija, sarnaselt paljudele eeskäijatele, ei suutnud vastu seista ahvatlusele parodeerida seda tuntud lugu. Laulu pandi sisse isaseim partei ning kodanik Varro. Tuntakse huvi, mida küll tema öösiti teeb.

Vooglaid Varro, arvates, et jutt käib temast, võttis ka kohe sõna. Nimetas lugu labaseks. Oh Vooglaid, ära muretse, homme sind unustatakse.



Küsimus mis mul on - kumb on rohkem pervo? See, kes teeb, või see kes nuhib teiste teki all?


14 november 2017

imelike inimeste ühiskond


Sattusin hiljuti vaatama seriaali 'The Good Doctor'. Peaosas noor mees, kirurg, kellel juba lapsepõlves diagnoositud autismi 'tõbi'. See noor mees oli lõpetanud kiituskirjadega kooli, ent seisis vastamisi raskustega, et olla vastuvõetud kõrgelthinnatud haiglas. Nagu üks tema tulevastest kolleegidest püstitas küsimuse - kuidas me saame kindlad olla kirurgis, kes ei oska suhelda. Seriaal tuletas mulle meelde filmi 'Ben X' ja seriaali 'The Pretender' (Kameeleon). 

Jutuks olevas seriaalis peategelane omab hämmastavat analüüsivõimet ja sellega koos langetada kriitilistel hetkedel parimat võimalikku otsust. Noh, peaaegu, eksib ka temagi. 

Kaasosatäitjad, ütleme siis konkurendid, on vastikult hollywoodilikult vastikud tegelased. Ülbed, ennast täis, üllatavalt lühinägelikud. Muidugimõista, klassi parimad, sätitud soengute ja sirge seljaga. Paraku, läbi juhuste ja haigla presidendi (kes juhtumisi tunneb seda tegelast noorest põlvest peale) tahtmiste tõttu, on nad sunnitud oma sõnu tagasi võtma. Ikka kole raske kui mingi frrr.. popim.

Ja see seriaal tuletas mulle värskemalt meelde meie ühiskonnaseisundit. Seniks, kuni mina või keegi teine/kolmas näiteks Levika baaris või Woodstockis meeleolukalt halleluuja karjub, me aplodeerime. Ja tõesti, seal pole vahet - kui tahad, oled hall hiir; kui tahad, oled seltskonna staar; kui tahad, käid ohutult närvidele.

Märksa keerulisem on olukord reaalsetel töökohtadel. Sinult ei oodata staaritsemist, vaid töö ära tegemist. Töö tihtipeale on igapäevaselt tüütu, igav, väsitav.. jaaaniieedasi.

Aga staarid siiski jäävad. Need on 'wanad kalad'. Nende autoriteeti.. khmm.. ära parem proovigi proovile panna. 5 aastat, 10 aastat.. siis ehk. Isegi kui satub mõni uuem tegelane keskastmejuhi ülesandeid täitma, on tal tuli nii alt kui ülevalt. Ei allu talle ei vanad kalad alt, ega anna hingamist kogenud tegelased ülevalt. Lahenduseks üksnes samastuda ülemistega ning kottida alumisi. Vähe leidub persoone, kes seda vastupidi teevad, ent nende (edu)lugu pole julgustav.

Analüüsides probleemi, näikse meil raskusi tegelastega, kes ei mahu kasti. Nad ohustavad sinu seisu; nad on mingis asjas paremad kui sina, kuid oh, nad ju ei saa olla paremad, nad on njuubid, või veel koledam, friigid. Et, kui mina lahkun, kukub see firma kummuli, kõlab nende hümn. Guess that, sa ei taha teada. 

Õigupoolest kandusin ma kaugele teemast. Et siis imelikud, erivajadustega. Lubage mul märkida tõsiasja, et kokkupuude erivajadusega inimestega on pigem meie normaalne ühiskond. Ja mitte imelikel pole erivajadus, vaid normaalsetel on erivajadus. Oskust suhelda, võimet taluda. Meil pole vaja rohkem 'normaalselt' käituvaid inimesi, meil jagub neid. Meil on vaja erilisi, katuseid maha sõitvaid inimesi. See tähendab rohkem väljakutseid, ent ka rohkem ja paremaid tulemusi.


03 oktoober 2017

päev, mil rahvas vabaks tahtis


Vahemere ääres asub piirkond, mida nimetatakse Katalooniaks. Seal elavad katalaanid, nii umbes 7 miljonit. Räägivad oma keelt, teevad tublilt tööd, elavad hästi. Maad ja metsa ja mereranda neil on, nälga ei jää. Kuid üht neil pole - iseseisvust. Iseseisvuse nimel on nad korraldanud streike, ülestõuse, hääletusi ja isegi inimketi; kuid ei, sellest pole piisanud. Hispaania ei luba, ütleb, et polevat õigust ja asja aetagu ikka seaduse järgi. Seadus paraku, õigust ei anna. Nagu vanakooli abielu - kuniks surm neid lahutab.

ÜRO seisukoht on samuti 'huvitav'. Katalaanidel on nimelt õigus omas keeles õppida, asju ajada ja isegi mõtelda; seega, mis vabadust te tahate, teil juba on see. Räägitakse veel, et Kataloonia pole kunagi iseseisev olnud, isegi vallutatud mitte. Ajalugu paraku selles teemas nii klaar pole.


Euroopa Liit ja suurriigid üldse, on väiksemate rahvusriikide tekkimise teemal valusad. Kae kus separatiste, lõhuvad meie ilusa ja suure asja ära. Nii ei julgeta ka Kataloonia teemal seisukohta võtta, äkki veel Hispaania solvub ja läheb üldse ära. Ja seda me ju keegi ei taha. Ning kui mõtelda, et teisedki väikerahvad eeskuju järgivad, hakates samuti iseseisvust tahtma, mis siis küll saab. No mis siis saab? Saab see, et elu läheb edasi, asju ja äri aetakse vabal tahtel ja omal soovil.


Mis siin lõpetuseks öelda - vabadus, iseseisvus ja omariiklus pole odavad asjad. Meile eestlastele, tuli vabadus tagasi veretult, lauldes. Ometigi, ärge unustage, selle eest on siiski krõbe hind makstud. Selles valguses ei saa ka katalaanidele (ning teistele iseseisvust ihkavatele rahvastele) lubada, et ihaldatu ilma verehinnata tuleks. Ent üht võin öelda, elan vabas riigis vaba kodanikuna ning mulle meeldib see. Iga kopsutäis mis hingan, ma tunnen vabadust.
On's see hinda väärt? Jah on.



22 september 2017

pange nad kinni; raisk

Meie riigis on üks kool, kus ei õpi tavalised lapsed. Kooli nimeks Kaagvere. Mäletan nooruse aegadest, et see oli koht kuhu tüdrukud sattuda ei tahtnud. Kui mõni korralikum tüdruk pahandustesse sattus, ähvardati teda kõige hullemaga - sa lähed Kaagverre.

Nonii, nüüd siis poisid kah seal, kõik koos, sotsialiseerumas. Ja nagu me kuulnud oleme, juhid seal kaua vastu ei pea. Ei pea vastu ka kasvatajad. Ja terve küla on hädas.

Mida me teeme nende noortega. Üksikkongidesse?

Meil on segu lastest, kel palju valu, palju hooletusse jätmist, palju testostserooni (dääm kui keeruline sõna). Ja kuhjaga hormoone.

See asutus vajab tõesti võimekat juhti. Aga mitte kindralit, kes allumatu oma isiklikust püstolist kõhklematult maha laseb. Meil on tarvis inimest, kelle süda on suurem kui meil kõigil. Tal on tarvis tarkust, tal on tarvis tuge. Meil on vaja juhti noortele, keda nad ise tunnustavad. 

Jah, meil on selliseid inimesi.

Ja ühest asjast on veel vaja aru saada. Me võime küll süüdistada laste vanemaid, või nende puudumist.. aga ülesanne nende noorte toomisesse ühiskonda, jääb meile kõigile. Kasvõi pisut, aga siiski.

Mingid pagulased, nagu üks meie hulgast mainis, mahuvad vabalt väiksemasse korterelamusse, ei kaalu ülesse kuidagi neid hüljatud ja põlatud noori, meie oma veri ja liha, kes peaksid olema meie tulevik (vat see oli nüüd jõhker kiillause).

Et mis mina pean siis nüüd tegema? Hea et küsid. Asi seegi. Proovi esialgu kuulata, see on suur asi.

Lõpetan positiivselt. Usun, et nii paljudki neist noortest, kes täna meelehärmi valmistavad, osutuvad kaaslasteks, keda sa mingil juhul välja ei vahetaks, kui tarvis luurele minna.