22 jaanuar 2018

kanakari, tõepoolest

Olla olnud üks mees, Ojasoo nimeline, vägevasti õnnistet andidega Jumala enda poolt. Paraku see mees ei andnud endale aru, et hei, olgugi sa ärritunud, luba on sul väljenduda üksnes verbaalselt. Paraku läks ta oma seisukohta selgitama füüsiliselt.. naisterahva kallal. 

Oleks ta siis meesterahvast kolkima läinud - oh ei, naisterahvast. Ja nagu me kõik teame, on naisterahvas nõrgem osapool. Sestap ka nende vahendid probleemide lahendamisel. Esiteks: mees on süüdi. No kuidas teisiti, ei saa ju olla. Ja mis jääb nõrgukesel naisterahval üle - ikka häält tõsta. Ja uuesti ja uuesti. 

Ojasoo, va nõrk mees, tüdinedes sellest kaeblemisest, otsustas teema rusika jõul lõpetada. On ikka nõrk mees, kõik ta suudab, aga naise vingumist mitte.

Ühiskond, avastades, mis juhtunud on, ei jaganud just ülemäära kiitust Ojasoole - ikkagist nõrk mees, oleks pidanud endaks jääma. Rahulikuks noh; härrasmehelikuks. 

Asjaolu, et üks meie ministritest asjassepuutuvat seltskonda kanakarjaks nimetas, pean ma tööõnnetuseks, ega tunne kaasa ka selle tagajärgede üle. Mis on lubatud härjale, pole lubatud Zeusile.

Kui nüüd lõpuni aus olla, siis ei teadnud ma mingist teatrietendusest siiamaani. Ja nüüd kus ma tean, väga ei koti. Olgu Ojasoo või ilma temata; minu elule see oluliselt midagi ei lisa ega ära ei võta. 

Küll aga on mul alust arvata, et mõndagi jääb hoomamata neil, kes isiklike tundmuste asemel karjaga koos kaagutanud. 

03 jaanuar 2018

Varro ei üllata jälle

Aastal 1844 rajati ühendus YMCA (Young Men's Christian Association). Eesti keeles siis 'Noorte Kristlike Meeste Ühendus'. Ühenduse eesmärgid ning tegevus oli puhtalt kristlik. Üheskoos tehti sporti, mängiti palli, käidi ujumas, kuniks selleni välja, et mehed käisid saunas koos puhta alasti. Tegu oli igati ontlike meestega - kurja ei tehtud, pigem tegeleti heategevusega. Aga jah, mehed saunas alasti???

Nõnna siis aastal 1978 grupp nimega Village People üllitas loo, mis segastel asjaoludel pervoderastide hümniks on kujunenud. Loogika hajub ilmselt kaugesse ajalukku, et kuidas ometi, noored, nägusad, tervisest ja elujõust pakatavad mehed endale ometi naist pole leidnud. Järelikult on nad peded.

Laulu sõnad räägivad sellest, et kui noor mees tunneb ennast uues linnas kehvasti, siis pole hullu; teda oodatakse kohas nimega YMCA. Et seal saab süüa ning ennast puhtakski kasida. Ja et saab hängida koos teiste kuttidega, teha mis tahab ja üldse oma elu unistused teoks teha. Üks salm räägib ka sellest, et eneseuhkus tuleb maha panna, ja et ükski mees ei saavuta eesmärke üksi tegutsedes.



Ärapanija, sarnaselt paljudele eeskäijatele, ei suutnud vastu seista ahvatlusele parodeerida seda tuntud lugu. Laulu pandi sisse isaseim partei ning kodanik Varro. Tuntakse huvi, mida küll tema öösiti teeb.

Vooglaid Varro, arvates, et jutt käib temast, võttis ka kohe sõna. Nimetas lugu labaseks. Oh Vooglaid, ära muretse, homme sind unustatakse.



Küsimus mis mul on - kumb on rohkem pervo? See, kes teeb, või see kes nuhib teiste teki all?


14 november 2017

imelike inimeste ühiskond


Sattusin hiljuti vaatama seriaali 'The Good Doctor'. Peaosas noor mees, kirurg, kellel juba lapsepõlves diagnoositud autismi 'tõbi'. See noor mees oli lõpetanud kiituskirjadega kooli, ent seisis vastamisi raskustega, et olla vastuvõetud kõrgelthinnatud haiglas. Nagu üks tema tulevastest kolleegidest püstitas küsimuse - kuidas me saame kindlad olla kirurgis, kes ei oska suhelda. Seriaal tuletas mulle meelde filmi 'Ben X' ja seriaali 'The Pretender' (Kameeleon). 

Jutuks olevas seriaalis peategelane omab hämmastavat analüüsivõimet ja sellega koos langetada kriitilistel hetkedel parimat võimalikku otsust. Noh, peaaegu, eksib ka temagi. 

Kaasosatäitjad, ütleme siis konkurendid, on vastikult hollywoodilikult vastikud tegelased. Ülbed, ennast täis, üllatavalt lühinägelikud. Muidugimõista, klassi parimad, sätitud soengute ja sirge seljaga. Paraku, läbi juhuste ja haigla presidendi (kes juhtumisi tunneb seda tegelast noorest põlvest peale) tahtmiste tõttu, on nad sunnitud oma sõnu tagasi võtma. Ikka kole raske kui mingi frrr.. popim.

Ja see seriaal tuletas mulle värskemalt meelde meie ühiskonnaseisundit. Seniks, kuni mina või keegi teine/kolmas näiteks Levika baaris või Woodstockis meeleolukalt halleluuja karjub, me aplodeerime. Ja tõesti, seal pole vahet - kui tahad, oled hall hiir; kui tahad, oled seltskonna staar; kui tahad, käid ohutult närvidele.

Märksa keerulisem on olukord reaalsetel töökohtadel. Sinult ei oodata staaritsemist, vaid töö ära tegemist. Töö tihtipeale on igapäevaselt tüütu, igav, väsitav.. jaaaniieedasi.

Aga staarid siiski jäävad. Need on 'wanad kalad'. Nende autoriteeti.. khmm.. ära parem proovigi proovile panna. 5 aastat, 10 aastat.. siis ehk. Isegi kui satub mõni uuem tegelane keskastmejuhi ülesandeid täitma, on tal tuli nii alt kui ülevalt. Ei allu talle ei vanad kalad alt, ega anna hingamist kogenud tegelased ülevalt. Lahenduseks üksnes samastuda ülemistega ning kottida alumisi. Vähe leidub persoone, kes seda vastupidi teevad, ent nende (edu)lugu pole julgustav.

Analüüsides probleemi, näikse meil raskusi tegelastega, kes ei mahu kasti. Nad ohustavad sinu seisu; nad on mingis asjas paremad kui sina, kuid oh, nad ju ei saa olla paremad, nad on njuubid, või veel koledam, friigid. Et, kui mina lahkun, kukub see firma kummuli, kõlab nende hümn. Guess that, sa ei taha teada. 

Õigupoolest kandusin ma kaugele teemast. Et siis imelikud, erivajadustega. Lubage mul märkida tõsiasja, et kokkupuude erivajadusega inimestega on pigem meie normaalne ühiskond. Ja mitte imelikel pole erivajadus, vaid normaalsetel on erivajadus. Oskust suhelda, võimet taluda. Meil pole vaja rohkem 'normaalselt' käituvaid inimesi, meil jagub neid. Meil on vaja erilisi, katuseid maha sõitvaid inimesi. See tähendab rohkem väljakutseid, ent ka rohkem ja paremaid tulemusi.


03 oktoober 2017

päev, mil rahvas vabaks tahtis


Vahemere ääres asub piirkond, mida nimetatakse Katalooniaks. Seal elavad katalaanid, nii umbes 7 miljonit. Räägivad oma keelt, teevad tublilt tööd, elavad hästi. Maad ja metsa ja mereranda neil on, nälga ei jää. Kuid üht neil pole - iseseisvust. Iseseisvuse nimel on nad korraldanud streike, ülestõuse, hääletusi ja isegi inimketi; kuid ei, sellest pole piisanud. Hispaania ei luba, ütleb, et polevat õigust ja asja aetagu ikka seaduse järgi. Seadus paraku, õigust ei anna. Nagu vanakooli abielu - kuniks surm neid lahutab.

ÜRO seisukoht on samuti 'huvitav'. Katalaanidel on nimelt õigus omas keeles õppida, asju ajada ja isegi mõtelda; seega, mis vabadust te tahate, teil juba on see. Räägitakse veel, et Kataloonia pole kunagi iseseisev olnud, isegi vallutatud mitte. Ajalugu paraku selles teemas nii klaar pole.


Euroopa Liit ja suurriigid üldse, on väiksemate rahvusriikide tekkimise teemal valusad. Kae kus separatiste, lõhuvad meie ilusa ja suure asja ära. Nii ei julgeta ka Kataloonia teemal seisukohta võtta, äkki veel Hispaania solvub ja läheb üldse ära. Ja seda me ju keegi ei taha. Ning kui mõtelda, et teisedki väikerahvad eeskuju järgivad, hakates samuti iseseisvust tahtma, mis siis küll saab. No mis siis saab? Saab see, et elu läheb edasi, asju ja äri aetakse vabal tahtel ja omal soovil.


Mis siin lõpetuseks öelda - vabadus, iseseisvus ja omariiklus pole odavad asjad. Meile eestlastele, tuli vabadus tagasi veretult, lauldes. Ometigi, ärge unustage, selle eest on siiski krõbe hind makstud. Selles valguses ei saa ka katalaanidele (ning teistele iseseisvust ihkavatele rahvastele) lubada, et ihaldatu ilma verehinnata tuleks. Ent üht võin öelda, elan vabas riigis vaba kodanikuna ning mulle meeldib see. Iga kopsutäis mis hingan, ma tunnen vabadust.
On's see hinda väärt? Jah on.



22 september 2017

pange nad kinni; raisk

Meie riigis on üks kool, kus ei õpi tavalised lapsed. Kooli nimeks Kaagvere. Mäletan nooruse aegadest, et see oli koht kuhu tüdrukud sattuda ei tahtnud. Kui mõni korralikum tüdruk pahandustesse sattus, ähvardati teda kõige hullemaga - sa lähed Kaagverre.

Nonii, nüüd siis poisid kah seal, kõik koos, sotsialiseerumas. Ja nagu me kuulnud oleme, juhid seal kaua vastu ei pea. Ei pea vastu ka kasvatajad. Ja terve küla on hädas.

Mida me teeme nende noortega. Üksikkongidesse?

Meil on segu lastest, kel palju valu, palju hooletusse jätmist, palju testostserooni (dääm kui keeruline sõna). Ja kuhjaga hormoone.

See asutus vajab tõesti võimekat juhti. Aga mitte kindralit, kes allumatu oma isiklikust püstolist kõhklematult maha laseb. Meil on tarvis inimest, kelle süda on suurem kui meil kõigil. Tal on tarvis tarkust, tal on tarvis tuge. Meil on vaja juhti noortele, keda nad ise tunnustavad. 

Jah, meil on selliseid inimesi.

Ja ühest asjast on veel vaja aru saada. Me võime küll süüdistada laste vanemaid, või nende puudumist.. aga ülesanne nende noorte toomisesse ühiskonda, jääb meile kõigile. Kasvõi pisut, aga siiski.

Mingid pagulased, nagu üks meie hulgast mainis, mahuvad vabalt väiksemasse korterelamusse, ei kaalu ülesse kuidagi neid hüljatud ja põlatud noori, meie oma veri ja liha, kes peaksid olema meie tulevik (vat see oli nüüd jõhker kiillause).

Et mis mina pean siis nüüd tegema? Hea et küsid. Asi seegi. Proovi esialgu kuulata, see on suur asi.

Lõpetan positiivselt. Usun, et nii paljudki neist noortest, kes täna meelehärmi valmistavad, osutuvad kaaslasteks, keda sa mingil juhul välja ei vahetaks, kui tarvis luurele minna.


11 september 2017

tissid paljaks

No kui india gurude jutu peale tissid paljaks tõmmatakse.. teate mehed, meil on lootust.

08 september 2017

Appi, vandaalid Linnahalli kallal

Ajastul, mil suvalisi tühikargajaid staarideks nimetatakse, võime Märt Sultsi südamerahuga staarvandaaliks ristida. Millega ta siis hakkama sai? Sodis pundi noortega räämas Linnahalli ära. Õigupoolest pole sodimine just kõige õigem sõna; uus taies meenutab pigem kunsti. Aga ta tegi seda ilma loata, ilma Muinsuskaitseameti loata - mõtelge.


Muinsuskaitseameti eesmärk ja tegevus on üldiselt tänuväärne; ilma selleta oleks ilmselt juba pool Vanalinna üles küntud ning betoonist ja klaasist monstrumeid täis ehitatud. Kuid aeg on tegevusele hinnang anda; ehk vajaks mõni vana otsus üle vaatamist.

Muinsuskaitseameti tegevus Linnahalli juures meenutab mulle üht muinaslugu kuningast, kes oli hädas riigi majandusliku olukorraga. Selles riigis leidus üks tark tüdruk, kelle soovitus kuningale oli sedavõrd radikaalne, et kuningas laskis tal läbida võimatuna näiva katse, kus ta käskis 'tüdrukul tulla enda juurde mitte riides ja mitte alasti, mitte jala ja mitte ratsa, mitte päeval ega ka mitte öösel'. Tüdruk läbis loos katse nii hästi, et kuningas ta endale suisa naiseks võttis.

Erinevalt sellest kuningast, on meie Muinsuskaitseamet kaunikesti põikpäine; ei taha ta soovitusi kuulda võtta, rääkimata tüdruku naiseks võtmisest. Mis kord otsustatud, nii see peab ka jääma. Otsused näikse olevat õigustatud üksipäini sellepärast, et ta ise olemas on.

Miks siis Linnahall kaitse all on? Olla ainulaadne. Sakala keskus oli samuti ainulaadne, nägi uhke välja. Paraku oli suur osa hoonest kasutu, et mitte öelda kahjumlik. Teenis omal ajal võõra võimu huve, ent uuemal ajal otsekui ristiks kaelas oli. Asemele ehitati Solarise keskus, mis küll palju kriitikat tõi, aga ometigi kasutust leidis. Mina igatahes vana Sakala keskust taga ei nuta.


Linnahall, ainulaadne küll, aga otsekui Ziguli, omal ajal uhke värk, praegugi põnev vaadata, ent koledasti ebamugav sõita. Miks muidu selle hoone saatus on nagu on. Monumendina kulukam kui vabadussõja võidusammas. Tänan ei.

Üks võimalusi patiseisust välja tulla, on hoone vabastamine muinsuskaitse alt. See võimaldaks märksa paindlikumalt teostada ümberehitusi sedasi, et seal tunneksid end hästi nii esinejad kui publikum. Vähemasti on kuulda olnud paljude kodanike suust, et see oleks väärt mõte. Võrreldes Vanalinna hoonetega, mis ehitati läbimõeldult kestmaks sajandeid, kerkis Linnahall kiirustades, välisilmale mulje avaldamiseks ja et oleks mingigi koht, kus loenguid pidada. Kes siis tollal oskas ette näha tehnilisi nüansse, mida uus aeg endaga kaasa toob. Seda viga on võimalik nüüd parandada. Ehk aitaks kaasa petitsiooni algatamine.

Teatavaid seoseid juhtunuga leiab kultusfilmist 'Pleasantville'. Selles filmis sattusid õde ja vend müstilistel asjaoludel televiisoris esitatavasse seriaali. Nende üllatuseks kõige muu kõrval oli see, et kogu maailm seal oli must-valge, nii nagu see seriaal oligi. Sündmuste arenedes hakkasid sinna maailma tekkima värvid, mis sealse rahva väga ärevusse ajasid. Et värvid silmale ilusad vaadata on, otsustasid peategelased ühe seina peale pildi joonistada. See teguviis leidis hukkamõistu, mille tulemusena keelati värvide kasutamine üldse ära. Ja siinjuures pakungi vaatamiseks seda klippi.


Loodan ise taiest täies hiilguses enne mahapesemist oma silmaga näha ja mälestuseks mõne pildi kõvakettalegi salvestada. Olen poolt, et kavandatud taies lõpuni tehtaks, sest vahet pole, sein on ju nagunii täis soditud; pole tarvis selle pesemisega kiirustada midagi - siiamaani kõlbas see peldikusein ilmarahvale vaadata küll, nüüd siis silmale ilus pilt enam mitte. See, kuidas ametid ja ametnikud oma jäärapäisusega tekitatud pleki maha pesevad, on juba nende mure.


30 august 2017

kommunism ja mulgipuder*


Taaskord on meie ajakirjanduses lahvatanud tuline vaidlus kommunismi üle. Avapauk tuli seekord Oudekki Loone käest, kes kiitis Kreeka justiitsministrit, et too kommunismikuritegude konverentsil osalemast keeldus. Käis välja mõtte, et kui sa kommunismi ja kuriteo ühte lausesse paned, siis oled sa kindlapeale nats. Nagu arvata võis, tõi seesugune teguviis endaga kaasa tuld ja tõrva.

Nähes võimalust olukorras targa jutuga särada, tõttas talle appi Ahto Lobjakas. Võttis endale raske koorma selgitada, mis asi on kommunism ja mis asi natsism. Õhkas unistavalt, et seda õiget, head ja üllast kommunismi me veel näinud polegi.

Vestlusesse sekkus Mihhail Lotman. Andis otsesõnu mõista, et Lobjaka väited ja järeldused pehmelt öeldes võhiklikud on. Lobjakas, nähes, et teda ära kuulatud, ent kahjuks mitte mõistetud, võttis vaevaks selgitusi jagada. Arutles pikemalt natsismi ja kommunismi erinevuste üle, kuid tunnistab lõpuks - olgugi kommunism ilus mõte, on see Marxi juhiste järgi kaunikesti teostamatu.

Mis mind kogu selle arutelu juures käigus häirima hakkas, oli see, et ma ei saanud enam aru, millest jutt. Täpsemalt siis mõisted. Mis vahe on kommunismil ja sotsialismil. Kus lõpeb natsism ja algab fashism, või ongi need samad asjad. Kasvõi näiteks tuua Loone jutt, kus justkui nagu räägiks kommunismist, ent siis äkki juba sotsialismist. Saa nüüd siis aru, millest jutt. Loone puhul küll tõesti, paremat loota oleks palju tahetud, ent samasugust puterdamist kohtab ka haritumate juures.

Nüüd aga sellest, mis veel rohkem muret teeb. Parasjagu käimas olev valimiskampaania on küllastunud jõulistest, suisa vägivaldsetest sõnumitest:
- anname tuld
- keelame ära
- kahjurite tõrje

Sarjatakse kommunismi, ent samal ajal toidetakse mõtet, mille järgi on üllaste ideede teostamine võimalik üksnes jõudu kasutades. Sel moel pole me üritus parem ei natsismist ega kommunismist. Nõnda solgiti omal ajal isegi kristlus ära. Usust, mis oli alalhoidlik, vägivallatu ja ligimest armastav, muutus 'eesmärk pühitseb abinõud' ideed kasutades üheks jõhkramaks asjaks üldse. Või vaadakem kasvõi USA 'edusamme' Iraagis. On's nüüd seal siis demokraatia. Seegi on läbi kukkunud.

Olgu see meile õpetuseks ja hoiatuseks, et mistahes ilusat ja uut maailmakorda me ka ei taotleks, jõuga seda peale suruda pole võimalik. 



*mulgipuder - maamehe toit, kuhu on kokku segatud kartul, odratang ja mingi ollus, mida mõned sealihaks nimetavad

24 august 2017

playlist for special nights

Enne kui Levikas kõlavad jälle laused, a la 'mida iganes, aga palun mitte poliitikast', pakun teile nii kuulamiseks kui vaatamiseks rea muusikalugusid, millel teatav, ütleme nii, erootiline maik man. Kui miskit loo leidmisest mäletan, lisan ka vastava kommentaari. Mis muud, kui head kuulamist ja vaatamist.

---
Jane Birkin et Serge Gainsbourg - Je T'aime,...Moi Non Plus
'alustame klassikaga'

---
Antonia - Marabou
'äsja leitud.. bou'

---
Christina Aguilera - Candyman
'läksin BodyJam trenni, seal see kõlas. pidi kargama kuniks higi väljas.'

---
Dennis Ferrer - Hey Hey
'õhtul, klubi Prive lähistel, kaks peaaegu paljast naist.. '

---
Touch & Go - Straight To Number One
'pikka juttu pole'

---
Touch & Go - Tango in Harlem
'tango on ikka üks imelik tants'

---
Goldfrapp - Ooh La La
'hiljutine leid. uulalaa'
---
Soul Ballet - Exotique
'veel üks hiljutine leid'

---
Maxence Cyrin - Where Is My Mind
'siis, kui ma vähe hajevil olin'

---
Lana Del Rey - Summertime Sadness
'sellest ajast mil naine läks ja töö läks. müüsin maja, ostsin auto ning peotäie CD plaate. see oli üks neist'

---
Lana Del Rey - Blue Jeans
'Dean, James Dean'

---
Alex Gaudino Feat. Christal Waters - Destination Calabria
'sax on hea'

---
The xx - Intro
'ühes täiskasvanute videos, kaks naist teineteist peaaegu puutusid..'

---
Sandy Rivera - Dirty Sax
'veel üks sax'

---
Hess Is More - Yes Boss
'üks neiu mulle saatis'

---
Noonday Underground - Boy Like Timebomb
'ja sellegi saatis'

---
Touch & Go - Would You Go To Bed With Me
'khmm..'


with love and kisses :)
...

21 august 2017

aga miks mind ei kutsutud

20. august, roosiaed, president, kõned ja oh seda skandaali, Helmet ei kutsutudki. Järeldused lihtsad ning sirgjoonelised: 'president ei käitunud riikliku institutsiooni esindajana, vaid pigem erapeo korraldajana, kes sekkus isiklikest vaadetest lähtudes päevapoliitikasse'.

Helme puhul meenub mulle kes.. ahjah.. mu puberteedist/teismelisest tütar/õde (andestage mulle), jutuga, et keegi ei armasta mind. Kujutage ette, isegi president ei kutsunud mind külla. Ja mina olen.. mina olen.. mina olen ju Helme.. rahva valitud.

Saa üle Helme. Kui sa nii ütled, et sind on rahvas valinud ja presidenti mitte, siis mida sa nutad.

Aga nüüd analüüs.
Mis vaadetest peaks president lähtuma.
Kas ta peaks sekkuma.
Kas päevapoliitika on liiga madal või hoopis kõrge.

Ja kes sina Helme üldse oled. Ma ei tunne sind, ma pole sind valinud. Mida sa lärmad.