27 august 2011

Empaatia päästab riigi


Eelseisvate valimiste ja riigi kursi võimaliku muutuse või säilimise küsimuse juures, tuli mulle meelde sõna kaastunne ehk võõrapäraselt empaatia.

Eesti keele liitsõnade juures ilmneb hämmastav omadus, sõna ja selle tähendus ehk mõiste sisaldub sõnas endas, ent sellegi poolest ei ole tegemist mõistega mis ennast iseendaga selgitaks. Liitsõnas on kokku vähemalt 3 erinevat mõistet. Iga liidetav sõna omab enda oma mõistet, millede liitmisel tekib täiesti uus mõiste, uue sisu ja tähendusega.

Kaastunnet kogeme ilmselt kõige ehedamalt väikelaste kannatuste juures. Selles asjas edestavad emad teisi kindlasti mäekõrguselt. Ma mõtlen kasvõi olukorda, kus väikelaps valude käes kannatab, on ema valmis võtma lapse valud enda peale (on võimeline rohkem taluma) ning tundub, et mõnikord võtabki. Ehk siis reaalselt lausa füüsiliselt tuntav tunne, nii nagu tunneb kaasatuntav. Väga võimas tunne, mis võib mobiliseerida uusi võimalusi, et kannatusi põhjustav olukord likvideerida.

Buumiaastad tegid meist individualistid ja karjeristid, polnud vaja kellelegi kaasa tunda, kõigil läks hästi või paremini. Masu ajal ei jagu kah seda kaastunnet igale poole, endalgi raske. Ning õige ta on, aja enne endale jalad alla, küll siis jõuad ka teisi aidata; kõigepealt peab ikka hoolitsema oma hinge eest, nii nagu üks pühamees kunagi ütles.

Praegu, mil on tekkinud uus lootus helgemale elujärjele, ähvardab meie pingutusi nullida järjekordne majanduskriis, ülemaailmne ja rängem kui eelmine. Millist kurssi riigile valida? Kas jätkata Ansipiga, saades garantiiks kaks lubadust: 1. Eesti ei lange Kreeka olukorda, 2. rohkem kannatavad nõrgemad. Kinnistunud on minu veendumus, et las Ansip teeb veel selle koalitsiooniga mis ta teeb, hoiab riigil pead vee peal, mis pole üldsegi paha tulemus, arvestades olukorda, kus mõnda teist riiki päästetakse tuukrivarustusega.

Aga selle kõige juures ei tohi ära unustada nõrgemat osapoolt; ega siis kannatustel on oma valulävi kah. Mõtelda kasvõi sellele, et suur hulk lapsi kasvab üles alatoitumuses ja külmas. See ju kõik mõjutab nende tervist tulevikus, aju arengut jpm. Seda viga peab vältima, et me kasvatame Euroopa Liidu nimel ülesse trobikonna lolle ja vigaseid. Ehk ei tuleks niiväga hoolida Eesti riigi välisest särast, pigem pöörata tähelepanu sissepoole. Tehkem Eesti tugevaks seestpoolt, küllap on ta siis sedavõrd tugevam ka väljastpoolt. Siinkohal on Keskerakonnal võimalus teemas rohkem kaasa rääkida, juhul kui nad otsustavad tänasel kongressil muuta erakonna senist suunda.

Nagu ma aru olen saanud, on senise juhtkonna suurimaks himuks, et Jüri Ratas läheb Ansipi juurde ja nad teevad diili, seejuures mitmete kompromissidega. Paraku ei adu nad seda, et Edgari senine taktika, kõik või mitte midagi, lihtsalt ei toimi, mitte midagi ei saa. Hämmastavapanev on ka Keskerakonna plaan muuta põhikirja, et täita oma programmi. Tegutsetakse vana tuntud üteluse järgi: eesmärk pühitseb abinõu. Abinõu on aga hirmutav, enne loobutakse põhimõtetest kui eesmärkidest. Demokraatia vähendamine erakonnas, mis sellest ainult kuulutabki, on silmakirjalikkuse ehe näide. Kuidas siis muidu aru saada sellest, et demokraatia suurendamise nimel tuleb seda esmalt vähendada?

Juhul kui jätkab Edgar, jääb meile nõrgemate kaitsele üksnes Sven Mikser, kelle mõjust jääb ilmselt napiks. Loodan, et delegaadid mõistavad täna valida nii erakonnale kui ka riigile uue suuna ning parema tuleviku.

Presidendivalimistest rääkides, ütleksin, et järgmistel valimistel ootaksin kandidaadina Rainer Nõlvakut. Kui siis oleks valida, kas Nõlvak või Tarand, oleks vastus kindlasti Nõlvak. Üks mees suudab inimesed valimiskasti juurde tuua, teine mees suudab sellesama rahvaga sitt majast välja visata. Seekord jätkaku kindlalt Ilves, pole meil vaja ratsusid vahetada, pole vaja näppida töötavat asja.

Empaatiast veel seda, et selle suurenedes suudaksime ka rohkem kaasa elada teiste edusammudele. Ega siis kaastunne üksnes negatiivset tähendust oma. Nii saaksime oma energia sõdimise asemel kodanikuühiskonna ehitamisse suunata. See nõuaks muidugii pingutust kõigilt, ka tänastel delegaatidelt, et näha oma ninaotsast kaugemale. Eesti on suurem kui üks partei, suurem kui selle juht.

make love, not war

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar