19 aprill 2017

Nii m*nni meest meile vaja pole

Üks tööalane lugu, mida seni üksnes lähematele sõpradele jutustand. 

Oli üks firma ja oli tööpakkumine. Arvasin, et võiksin sellega hakkama saada küll. Detailidesse laskumata, olin poes kauba vastuvõtja. 12 tunnised tööpäevad, jokutamist polnud, tempo oli laes. Muskel kasvas mühinal. Ja kui kui hetkel tööd polnud, siis tööd ikkagist oli; kurta ses mõttes ei saanud. Töötajatest oli puudus, keegi pidi töö ära tegema.

Et vähegi inimesena ennast koju jõudes tunda, hakkasin oma tempot peale suruma - et teen millal jaksan ja oma arvamist heaks pidades toimetasin. See ei olnud hea mõte.

Tekkisid esiti konfliktid vahetuse vanemaga. Talle ei meeldinud, et ma aeglane olen, ja mulle see, mis tooniga ta minuga rääkis. Konfliktid olid avalikud, valjul häälel.

Üks asi kuhjus teisele, kuniks vestluses juhatajaga sai leitud, et lõpetame teema. Katseaeg jäi läbimata.

Millalgi umbes sel ajajärgul, ütles vahetuse vanem (austusväärses eas naisterahvas) mulle, teiste töötajate kuuldes, et 'nii munni meest meile vaja pole'. Vabandage mu vaikimist, kui ma ei ütle seda, mida siis mõtlesin (siiani, kui aus olla).

Viimasel tööpäeval, seesama vahetuse vanem - nii teiste kuuldes, kui ka eraviisiliselt, avaldas kahjutunnet, et ma ära lähen. Et tunneb endas süüd, et asjad nii on läinud. 

Aga minu emotsioonides pole okast selle vahetuse vanema vastu. Kui üldse, siis juhataja vastu. Just. Kuidas muidu selle juhataja hallatavates poodides krooniline töötajate puudus on. Või kui veelgi kaugemale minna.. kes sellel psühhopaadist juhatajal üldse tegutseda laseb.

Jõuame matemaatikani - raha jagub personaliotsingu peale, ent mitte personali hoidmise peale. On's see siis tõesti nii palju kallim, et väärib küünlaid, mis omanikke mitte ei austa.

ps. töötan nüüd firmas, kus ülemused ei irise. katseaeg läbitud. meeldib.

1 kommentaar:

  1. Anonüümne20 aprill, 2017

    Sel juhatajal on korras inventuurid ning ta oskab kaupluste käibe üles vedada, mahakandmised viib miinimumi - tööandjale on ta vajalik.

    Me töötasime koos poes, millest räägid - laenasid minult vahel suitsu, palgapäeval tagastasid terve paki.
    Ka mina ei tööta seal enam, lahkusin ise, peale veendumist et mind katseajal lahti ei lasta, aga kuna katseaeg on ka teisele poolele e töötajale, siis mina ei ole nõus sellises mikrokliimas tööd tegema.
    Enda arvates olen ikka inimene ka, mitte vaid kaupluse vahend kasumi teenimiseks.

    Tore, et parema töö leidsid!

    VastaKustuta