Keel on meie suhtlusvahend, mis aitab kirjeldada enda sise- ja välisilma. Ning esitada küsimusi.
Juba see, et sa esitad küsimusi, näitab, et sul on vajaka millestki, mis teeks sinu ilmanägemise täielikuks. Kui sa ütled, et sinul rohkem küsimusi pole, siis müts maha, loodan samuti sinna jõuda.
Mäletan aega, mil käis tõsine otsing tõe järgi. Kahjuks tõdeti, et see tõde meile raskesti kätte saadav, kuna heebreakeelset teksti eesti keelde pole selguse mõttes võimalik pannagi. Inglisekeelne 'Amplified' versioon oli see, mis sind täieliku tõe tunnetamise ukselävele viis.
Täieliku tõe tunnetamiseni ma paraku ei jõudnud; seega hakkasin uurima ka teisi tõlkeid, et ehk seal mingi tähtis sõna tõlgitud teisiti. Seni pole seda õiget tõlget leidnud.
Mis puutub eesti keelde, siis süveneb minus usk, et see keel on Jumala enda antud. Mitte, et teistele poleks midagi antud, aga meile anti eesti keel.
Mis ma nüüd tahtsingi ütelda, vabandage mu pikka sissejuhatust.
Eesti keel ei ole surnud keel, mida kivisse raiuda. Ei ole ka hümn, ega ka rahvas ise.
Juhul, kui minu kaaskodanikud tunnevad end turvalisemalt, et hümn on seadusesse kirjutatud, siis palun, tehke seda. Minul isiklikult pole seadust vaja. Laulan hümni vabal tahtel ja omal soovil. Mäletan, et hümni lauldi juba siis, kui see keelatud oli. Kahtlen, kas käsu korras ilusamini kõlaks.
Ahjah, üks mõte veel hümni teemal.. et.. ee miks ei võiks meil olla mitu hümni. On õhtuid, mil kuulan Tõnis Mäe Koitu, ja sel hetkel on see minu hümn Eestimaale. Või siis ka 'Mis maa see on?'. Või siis Rannapi 'Eesti muld ja Eesti süda'. Ehk siis, mul on rohkem kui üks laul.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar